Minu 3 suurimat õppetundi tervisliku eluviisi teekonnal
Ideid genereerides, et millest ma võiks seekord kirjutada, mis pakuks väärtust, jõudsin ideeni, et teha seekord veidi isiklikum postitus. Olen selle sarnast postitust teinud ka umbes 2 aastat tagasi, aga siis oli mu blogi veel inglisekeelne. Postituse leiad siit. Tahan jagada teiega mõningaid õppetunde, mida olen ise omal nahal kogenud läbi aastate, mis on mind nüüdseks muutnud, millest olen õppinud ning saanud teadlikumaks. Jagan neid olulisemaid kogemusi, mis on mõjutanud mu teekonda. Usun ka, et iga kogemus, olgu see kui negatiivne või positiivne tahes, on ikkagi väärtuslik ja on mind inimesena muutnud paremaks ja teadlikumaks.
Mida rohkem trenni teed, seda parem?
Alustasin intensiivsemalt (esialgu rühmatreeningutega) umbes 2011. aastal. Mulle väga meeldis katsetada erinevaid nii vastupidavus- kui ka jõutreeninguid. Olnud juba aastaid treeninud, siis lisasin 2015. aastal ka jõusaalitreeningud (olles ise suhteliselt võhik). Püüdsin lisada kõik treeningud korraga teadvustamata, et kusagil võiks ju puhkepäevi ka olla. Mingi periood võis olla nädalaid, kus mul ei olnudki puhkepäeva või siis oli 1 puhkepäev. Keha sai vatti nii jõu- kui vastupidavustreeningutest ilma taastumisaega andmata. Kui ma 2016. aastal hakkasin lisaks ka treenima, et saada rühmatreeningu instruktoriks, võis mõni päev olla treeninguid isegi üle 2-3 tunni, sest ma tahtsin anda endast parima ja maksimumi.
Kahjuks ei osanud ma sel hetkel teadvustada puhkuse ja taastumise tähtsust. Mul oli alati arusaam, et rohkem on parem ja niimoodi saab mu keha areneda paremaks. Väljapoole võis tõesti näha tulemusi – mul oli vastupidavust ja keha oli vormis, aga seestpoolt olin kui tühjaks pigistatud sidrun. Mul ei olnud piisavalt energiat, jõutreeningute jaoks ei olnud piisavalt jõudu ning enesetunne oli pigem kehv ja väsinud, rääkimata peavaludest. Ma ei osanud sel hetkel ka teadvustada, et ma saan energiat toidust. Piirasin ka oma toitumist, mistõttu oli energiatase väga madal ja erinevad vaevused kiired tulema.
Olles nüüdseks juba mitu aastat õppinud treeningute, inimese anatoomia ja füsioloogia ning tervisliku toitumise kohta, olen aru saanud, kuivõrd palju vigu ma tegin erinevatel perioodidel oma elus. Rohkem ei ole parem! See kehtib väga-väga suuresti treeningute kontekstis. Sa pead oma kehale andma puhke- ja taastumisaega ning piisavalt kütust kvaliteetse toidu näol. Iga päev palju ja rasket trenni teha ei ole mõistlik, sest see pole jätkusuutlik. Su keha lihtsalt teatud hetkel ei suuda sellega toime tulla, mille tagajärjel suurenevad vigastuste oht, ületreening, väsimus ja kehv enesetunne, haigused, stress, suurenenud või vähenenud söögiisu, jõuetus, kehv meeleolu, ärrituvus jne.
Minu soe soovitus on leida tasakaal treeningute ja puhkuse kontekstis! Planeeri endale puhkepäevad samamoodi nagu Sa planeerid trennipäevad. Anna aega taastumiseks, toitu kvaliteetselt, lõõgastu! Taastudes muutub Su keha paremaks ja saab areneda järgmisele tasemele.
Madal kaal teeb õnnelikuks?!
Naiste soov on ülimalt tihti olla oma ideaalkaalus, olla peenike ja vormis, tuua lihaseid esile, mahtuda mingisse kindlasse riiete suurusesse. Sealjuures on tihti arvamus, et see ongi see elu mõte ja aspekt, mis muudab meid õnnelikuks – olla sale ja peenike! Ka mina olin sellel arvamusel. Ma pole kunagi olnud suures ülekaalus, vaid alati pigem normaalkaalus ja keskmine. Küll aga tuli kusagilt mingi hetk see mentaliteet ja sundmõte, et ma pean olema peenike! Kust see mõte tuli? Ma 100% kindel ei ole, aga eks ikka vaatad pilte ja võrdled end teistega, mis on üks halvimaid otsuseid, mida Sa enda jaoks teha saad. Niisiis otsustasin ka mina 2015. aastal, et ma pean võtma alla (olin siis umbes 63 kg, olen 169 cm pikk). Tellisin internetist ülimalt basic toitumiskava ja käisin 3-5x nädalas rühmatrennides ja jõusaalis. Langetasin kaalu 57kg peale ja arvasin, et see pole pikkagi piisav. Tuli suvi, lasin end veidi lõdvemaks ja kaal jäi kõikuma ikkagi sinna 60-61kg juurde. Otsustasin sügisel tellida Fitlapi toitumiskava ja võtta asi veel rohkem käsile.
Lisasin treeninguid ja treenisin 6x nädalas olles kusagil 1300-1400 kcal juures (minu baasainevahetuse kaloraaž on umbes 1450 kcal). Langetasin kaalu ja saavutasin enda arvates “elu parima vormi” kaaludes ca 52-53kg (2016 a. kevadel). Minu pikkuse juures ei näinud see enam tervislik välja ja sain küsimusi stiilis “kas kõik on korras” ja “kas Sa oled haige”? Samas aga oli ka neid, kes ütlesid, et wow, Sa oled nii peenike, tubli, motiveeriv jne. Ise arvasin, et olen saavutanud oma elu tippvormi ja olen nüüd mega enesekindel. Asi oli aga sootuks vastupidi.
Sellise madala kaloridefitsiidi ja suure treeningkoormuse juures hakkasid tekkima erinevad terviseprobleemid ja vaimsed probleemid. Mul oli suur energiadefitsiit ja jõuetus vähesest kaloraažist, lisaks igapäevased peavalud, mis muutusid minu jaoks normaalsuseks. Mul olid iga päev lihaskrambid, mis sundisid mind vahepeal isegi öösel ärkama. Mul kadusid ära päevad ja ma ei teinud sellest suurt numbrit. Mu juuksed langesid välja, küüned murdusid ja nahk oli suhteliselt kuiv. Mul tekkisid nädalavahetustel ülesöömishood, kontrollimatud magusaisud ja selle tagajärjel mitmesugused seedimisprobleemid. Kõik see viis välja vaimsete probleemideni, üksindustundele, suure stressi ja masenduseni.
Jõudsin sellesse punkti oma elus, kus aina madalam kaal muutis mind kurvemaks, masendunumaks ja mitte enda jaoks meeldivaks inimeseks. Pidev ületreening, toiduga piiramine ja keelamine oli nii suur osa mu elust, et ma ei osanud enam keskenduda olulistele ja väärtuslikele asjadele. Ma ei nautinud trenni, ma ei osanud nautida toitu, mulle ei meeldinud iseenda seltskond ja ma irdusin palju ka teistest, sest sotsiaalsed koosviibimised tähendasid mu jaoks seda, et ma ei saa toituda oma kava järgi. Kokkuvõttes ei muutnud madal kaal mind kuidagi õnnelikumaks ja viis mind pigem ühte suurda musta auku.
Tahaksin soovitada kõigile naistele leida tasakaal toitumise, treeningu ja oma üldise eluviisi sees. Sa ei pea mahtuma kellegi teise ideaalmõõtmetesse, Sa pead tundma end oma kehas hästi. Õpi nautima oma lemmiktrenni, naudi oma lemmiktoite, õpi kuulama oma keha ja anna talle seda, mida ta nõuab. Ära ela nii, et Sa keelad endale midagi, mida Sa naudid ja isoleerid end selleks, et “saavutada üksi kusagil oma ebarealistlikke eesmärke”. See ei muuda Sind õnnelikuks. Sa oled õnnelik tehes neid asju, mida Sa naudid, olles koos nende inimestega, keda Sa armastad, võttes igast päevast maksimumi!
“Ma tean ise kõike!”
Praeguseks ma usun, et inimene õpib iga päev ja terve elu. Me keegi ei ole piisavalt tark ja teadlik. Me vajame teiste inimeste nõuandeid, toetust, me peame uurima, õppima ja olema uudishimulikud. Olles kaalu omast arust teadlikult langetanud ja ületreeninud, siis ma uskusin, et ma tean, kuidas asju õigesti teha. Ma ei uurinud põhjalikult, kuidas ja miks treenida, kui palju ja mida tuleks süüa, et treeninguid toetada, kuidas olla terve ja tugev. Ma ei küsinud abi treenerilt, ei lugenud raamatuid, artikleid, ei käinud koolitustel. Ma tegin kõike nii nagu ma arvasin, et tehakse ja uskusin, et kõik mida ma näen sotsiaalmeediast või teiste inimeste kogemusest, on õige. Ma ei tegelenud eneseharimisega tervisliku eluviisi valdkonnas ja see on mu üks suurimaid vigasid, mis ma tegin.
Olen jõudnud arusaamisele, et mida rohkem ma õpin, seda vähem ma tean. Isegi kui ma olen nüüdseks läbinud mitmeid koolitusi, lugenud erinevaid raamatuid, artikleid, kuulanud erinevaid podcaste, vaadanud dokumentaale ja videosid jne, tunnen ma endiselt iga päev, et ma vajan seda enesearengut aina rohkem. Ma janunen teadmiste järele, et ma saaks iseennast arendada ja seeläbi aidata ka teisi. Usun siiralt, et eneseharimine on võti, et saada paremaks. Oleks ma alustanud sellega varem, oleks ehk mitmed vead jäänud tegemata. Samas ma usun, et iga kogemus ja õppetund, mis ma olen saanud, on abiks mulle mu teekonnal, sest ma olen nendest õppinud ja seeläbi saan ka toeks olla teistele, kes on ehk samas olukorras.
Tänan Sind siiralt, kui lugesid lõpuni. Minu eesmärk oli eelkõige jagada noppeid oma teekonnast, et veidi selgitada, kuidas ja kuhu ma olen tänu nendele õppetundidele jõudnud. Loodan siiralt, et need mõtted olid kuidagi kasuks Sulle. Kui tunned, et ma saaksin Sind kuidagi Sinu teekonnal aidata, siis kirjuta mulle julgelt. Tahan Sind siiralt aidata!
